John Dos Passose USA triloogia teine raamat "1919" Olavi Teppani tõlkes ilmus kirjastuselt Koolibri tänavu kevadel, mil Euroopa südames oli alanud uus sõda. Algupäraselt 1932. aastal ilmunud romaani üheks tegelaseks on samuti sõda – esimene maailmasõda, mis haarab nii või teisiti kõiki tegevusliine.
John Dos Passose USA triloogia teine raamat "1919" Olavi Teppani tõlkes ilmus kirjastuselt Koolibri tänavu kevadel, mil Euroopa südames oli alanud uus sõda. Algupäraselt 1932. aastal ilmunud romaani üheks tegelaseks on samuti sõda – esimene maailmasõda, mis haarab nii või teisiti kõiki tegevusliine.
Triloogia esimesest romaanist "42. laiuskraad" (Tlk, Olavi Teppan. Koolibri, 2021) eristab "1919" see, et tegevustik on suuresti paisatud sõja tõttu Euroopasse, eelkõige Pariisi, mis kujuneb New Yorgi kõrval selle romaani tõmbekeskuseks.
Sõda on nagu kontrollimatu torm, vääramatu jõud, mis pillutab inimsaatuseid maailma laiali, tuues ka Dos Passose tegelastel kaasa väiksemaid pööriseid ja isiklikke kataklüsme. Sõjakeerisesse sattunud upuvad või kerkivad pinnale räsituina uutes paikades. Ühtlasi ei jäta sõda Euroopas puutumata ka neid, kes jäävad teisele mandrile. Romaani "1919" viimaste peatükkide seas olev Ben Comptoni lugu lähtub toona maailma haaranud töölisliikumise lainest, vastandudes sealjuures teravalt teiste fiktiivsete tegelaste lugudele. Compton on mitte niivõrd passiivne ega eskapistlik, kuivõrd aktiivne karakter, kes tegutseb oma ideoloogilistest ideaalidest lähtuvalt. Maailmarevolutsiooni aatest kantud Ben Comptoni liin näib ka emotsionaalselt läbi kirjutatum võrreldes näiteks väikekodanlikust ellusuhtumisest kantud seikleja Dick Savage'iga, kelle lugu annab kirjanik edasi peamiselt läbi tegevusekirjelduste.
Siinjuures ei saa unustada, et "1919" peegeldab ka Dos Passose eneseleidmise lugu. Kogu triloogia on kirjutatud ajal, mil Dos Passos avastas enda jaoks vasakpoolse maailmavaate, eeldades, et just sotsialismis ja kommunismiski peitub see miski, mis inimkonda päästaks. Seda teades võib romaanitriloogias näha ka teistsugust suundumust kui ainult nooruse seikluslik romantika: kaheteistkümne tegelase kaudu, kelle lood romaanides kohati ristuvad, annab kirjanik edasi enda kuvandi Ameerika ühiskonna kujunemisest läinud sajandi alguses ja peegeldab kapitalismi laastavat mõju inimlikul, n-ö rohujuuretasandil. Lugeja on tunnistajaks, kuidas mõned romaanitriloogia tegelastest jõuavad areneva kapitalistliku ühiskonna koorekihti, teised kukuvad põhja, ega suudagi enam tõusta.
Polegi ehk väga vale väita, et triloogial puudub kangelane, kui selle mõiste all mõelda võtmelise tähtsusega juhtfiguuri. Dos Passose karakterite kangelaslikkus ilmneb eelkõige nende püüdes ujuda vastuvoolu, saavutada oma isiklik õnn, jäädes sealjuures inimlikult väärikaks. Samas on Dos Passos eelkõige kroonik, neutraalne inimajaloo kirjapanija. Isegi kui see neutraalsuse katse läbi näha, säilitab romaan oma kiretu filtri. Ühtviisi distantseeritult on lugeja tunnistajaks tegelaste tõusudele ja langustele, ootamatutele surmadele ning õnnestumistele.
Dos Passose fragmenteeritud, lõhutud või ka tükeldatud jutustuslaad teeb lugemise mõnes mõttes hõlpsamaks. "Ringvaated", "Kaamerasilmad" ja ajalooliste tegelaskujude ülevaatlikud elulookirjeldused liigendavad mahukat romaani, andes ka lugemisele oma rütmi. "Ringvaated" on kokku pandud ajakirjanduses ilmunud pealkirjadest ja artiklilõikudest, sellele oponeerivad "Kaamerasilmad" järgivad aga poeetilist mõttevoolu laadi, olles seeläbi ka kõige isiklikumad segmendid teosest. Väljamõeldud tegelaste eluseigad annavad liha ajaloolisele luustikule, tuues unustatud ajaloo lugejale lähemale. Dos Passos kirjutab ajaloo elavaks, või teisiti öeldes, ta kirjutab aega. "USA triloogia pole sealjuures mitte ainult Ühendriikide XX alguse mentaalne kroonika, see epopöa portreteerib ka kogu ajastu inimest, kel oleks justkui üha enam võimalusi olla oma saatuse kuningas, kuid see võimalus on pigem näiline.
Triloogia esimene osa "42. Laiuskraad" ilmus samuti Olavi Teppani tõlkes kirjastuselt Koolibri läinud aastal. Teppan on ära teinud suure töö, sest algupärandi keelekasutust on tõlke tagant isegi raske hoomata. Kohati tundub, et raamat ongi kirjutatud eesti keeles, ainult ei oska ära aimata kirjanikku. Teppan tõlgib XX sajandi alguse Ameerika kultuuri XXI sajandi Eestisse, ärgitades tõmbama mõttelisi paralleele Eesti ajaloo ja tänapäevaga. Dos Passos näitab, kuidas inimene oma põhiolemuselt ei muutu, ükskõik milliseid uusi tehnoloogilisi lahendusi ta välja ei mõtleks.
Õigupoolest tuleks Dos Passose ajalookäsitlust lugeda järjest, kõiki kolme raamatut ette võttes. Esimese ja teise osa ilmumise aastane vahe kipub lugeja mälus kustutama ka tegevusliinide järjepidevuse, nii et teist osa hakkad lugema niiöelda nullist. Muidugi, miski ei takista juba ilmunud raamatute juurde tagasi pöördumast, kuid huvi ja soov tuttavate karakterite käekäigu kohta rohkem teada saada ei anna aega oodata.
