Parandatud kordustrükk
Riiklikus õppekavas on rõhutatud teadmiste ja praktilise keeleoskuse tihedat lõimingut, mistõttu on ühtede kaante vahele koondatud kaks eesti keele kursust: „Keel ja ühiskond” ning „Praktiline eesti keel I”. Valdkonnasisest lõimingut taotlevad kirjanduse ainekavast valitud ilukirjandusteosed ja autorid, aga ka tegevused. Näiteks on toeka projektülesandena käsitletud Andrus Kivirähki „Rehepappi”, tähelepanu saab antiiktragöödia („Medea/Medeia”); draamateksti katkend viib Virulase toimetusse (Juhan Liiv, Eduard Vilde); analüüsitud on luulet (Paul-Eerik Rummo, Gustav Suits). Sobivas kontekstis on vihjeid teistelegi ainetele, olgu selleks matemaatika või loodus.
Õppekomplekt on range struktuuriga ja selgesti liigendatud. Napimale sissejuhatavale peatükile järgneb viis suurt, mis on omakorda jagatud viieks alapeatükiks. Suurpeatükki alustaval vahetiitlil on lühidalt sõnastatud õpieesmärgid. Tsükli lõpetab rubriik „Mõttejärg”, mis keskendub mõnele aktuaalsele ühiskonna sõlmküsimusele ning milles on rakendatud eri tekstiarendustüüpe ja ülesehitusvõtteid, pakkudes eeskuju oma tekstiloomeks. Samal teemal ja sama teksti järgi on kirjutanud luuletuse Contra.
Ühtlaselt üle kooliaasta on jagatud kuus toekamat ülesannet. Need nõuavad erisuguste tekstide vastuvõtu- ja loomisoskust ning arendavad suulist ja kirjalikku suhtlust, sh meeskonnatööd. Nagu muud rubriigid on needki silmatorkavalt tähistatud ja vormistatud eraldi lehekülgedele. Töö kulgu ja etappe on täpselt kirjeldatud ning iga niisuguse projekti tulemust saab õpetaja individuaalselt hinnata.
Et vaheldada suulist ja kirjalikku, klassi- ja individuaaltööd, on komplektis mahukas töövihik, mille kõik ülesanded on õpikus viidatud. Peale selle on töövihikus eraldi harjutusrubriik „Keeleviit” (autorid Annika Viht ja Viivi Maanso). Selle rubriigi ülesanded on teemaga seotud kaudsemalt ja tegeldakse eeskätt õigekirja ja -keelsusega. Töö on kavandatud, arvestades 70 õppetundi, kuid materjali peaks jätkuma ka valikuks.
JOHANNES
Gümnaasiumi eesti keele õpivarasari
Eesti kirjakeelt on tugevasti mõjutanud kaks loomu poolest vastandlikku kaasaegset: ratsionaalne keelearendaja-normeerija Johannes Voldemar Veski ja piirideta visionäär-keeleuuendaja Johannes Aavik. Mõlemad Johannesed olid omamoodi keelerevolutsionäärid ja nii näib uut gümnaasiumi õpivara nende järgi nimetada igati paslik. Taotleb ju nüüdisaegne keeleõpegi ühendada teadmised ja praktika, olla ühtaegu innovaatiline ja pragmaatiline, aidata õpilasel nüüdisaegses ühiskonnas toime tulla, aga samas hoida au sees traditsioone - need on põhimõtted, mida varem pole nii selgesti sihiks seatud.
Kolm gümnaasiumi eesti keele õppekomplekti hõlmavad kuut gümnaasiumikursust. Paaris käivad „Keel ja ühiskond” ning „Praktiline eesti keel I”, „Meedia ja mõjutamine” ning „Praktiline eesti keel II”, „Teksti keel ja stiil” ning „Praktiline eesti keel III”. Iga komplekt katab ühe kooliaasta ja on koostatud ühtekokku 70 tundi arvestades.
